Kultuuriprogramm ja muuseumikülastus Budapestis

Kuigi ma tavaliselt eriti suur kultuurihuviline pole ja kodus olles enamasti ei viitsi kontserditel ega etendustel käia, siis Budapestis otsustasin siiski turistide lõbustuseks loodud kultuuriprogrammiga veidi meelt lahutada ja see oli hea otsus. Muuseumide külastusest sel korral aga suurt midagi välja ei tulnud. Budapestis jõudsin külastada vaid üht muuseumi, lisaks Szentendre martsipanimuuseumi ja Herendi portselanimuuseumi, kuid nädalaga poleks rohkemat jõudnudki...

1. Budapesti saabumisõhtul sobis ajaliselt hästi folklooriansambli  särtsakas kontsert, mis aitas ideaalselt eelmise päeva töörutiinist puhkuselainele ümber lülituda. Orkester mängis nii tuntumaid kui ka veidi vähemtuntuid lugusid ja tantsuansambel esitas kohalikke rahvatantse, mis tundusid olevat tugevalt slaavi mõjudega, kuid slaavi särtsakus istub mulle iga kell palju enam, kui eestlaste uinu-muinu soigumine. Nii orkestril kui tantsutrupil oli publikuga hea side ja tundus, et kõik osapooled nautisid etendust. Kontsert toimus Duna Palota ääretult kaunis saalis. Kuna aga turistil pole ju mahti enne kontserti riideid vahetamas käia, siis tuleb sellistel kontserditel interjööri luksuslikkuse ja publiku lihtsa garderoobi disharmooniaga lihtsalt leppida, kusjuures pidulikult riietudes võid end kohatult riides olevana tunda...
Pileti saad soovi korral osta siit http://www.ticket.info.hu/en/program/folklore-performances, aga pileti eelmüügist ostmine ei taga sulle paremat kohta, sest kohapeal tuleb veebist ostetud pilet "pärispileti" vastu vahetada.
Duna Palota saali plaan (sinised on esimese, punased teise ja rohelised kolmanda hinnaklassi kohad): http://www.viator.com/mapShow.jspa?id=1010&productId=1016&productType=SIC&code=5808SHOW&

2. Teisel õhtul klappis ajaliselt hästi püha Stefanose Basiilikas toimuv orelikontsert. Taaskord ääretult kaunis interjöör ja kaunis muusika, mis sobis õhtu emotsionaalseks rikastamiseks ideaalselt.

Hilisõhtune jalutuskäik peale kontserti, mööda Doonau kallast ja läbi tuledesäras kesklinna, lisas kauni punkti kogu päevale.

Pileti võid samuti kohapealt või veebist osta, kuid seal pole kindlat istekohta, on vaid hinnaklassid, kuid seda keegi ei kontrolli, kuigi sissepääsu juures küsitakse piletit ja juhatatakse istumise suund kätte. Kuhu sa peale seda istud, on pigem vabade kohtade ja „südametunnistuse“ küsimus... Orelikontserdile oli päris suur tung, kuigi kohti jätkus. Lihtsalt, kui sulle on oluline näha artiste (organist, flöödimängija ja laulja), siis tasub veidi varem kohale minna, et parem koht saada.

3. Laupäeva õhtul aga otsustasin minna tsirkusesse :) Ei mäleta, millal viimati enne seda, tsirkuses käisin või telekast mõnda etendust nägin, kuid kuna õhtu oli vaba, siis tundus tsirkuseetendus olevat hea vaheldus. Jäin küll pisut hiljaks, kuid kohti oli piisavalt ja mu hilisem saabumine kedagi ei häirinud. Istusin, kuhu meeldis ja keegi ei küsinud piletitki... Etendus oli muidugi suurepärane - erinevatest riikidest meisterlikud artistid ja nii mõnigi number võttis vaadates kõhu alt õõnsaks, kuid kõik sujus kenasti ja mingeid suuremaid äpardusi kellelgi liigse riski võtmisega ei esinenud. Tsirkuses on ka päevaseid etendusi, nii, et perega minnes saab linnapargis (Városliget) loomaaeda külastades tsirkuseski ära käia.

4. Nagu juba kirjutasin, sel korral kujunes reis nii, et muuseumid jäid päeva-kavast välja.

Budapestis jõudsin vaid linnapargis asuvasse Vajdahunyad'i lossi, kus oli ka muuseum.

Kuid peamiselt tõmbas mind ikka tolle lossi torni, et kaunist ümbrust paremini näha, mistõttu muuseumist käisin vaid kiiruga läbi.

Samas tundus see olevat küllaltki hästi koostatud näitus andmaks ülevaadet Ungari agraarkultuurist, hobusekasvatusest, kalastamise ja jahinduse traditsioonidest ja muidugi ka viinamarjakasvatusest ning veinitootmisest. Üllatuslikult leidsin ka eksponaate siiditootmisest.

Ja nii nagu losside puhul ikka, interjöör oli kuninglik. Kõige enam paelusid mind vitraažaknad, võlvid ja lühtrid, lisaks vaadetele, mida torni vaateplatvormilt sai nautida. Selleks on küll vaja eraldi pilet osta.

 

 

Budapestist väljasõit - Herend ja Balaton

Tihany tänavalt vaade

Kui oled Budapesti lennukiga saabunud ja autot ei plaani rentida ning lisaks oled reisiks planeerinud vaid nädala, siis soovitan Herend’i ja Balaton’i ühe päevase reisi võtta reisibüroost. Cityrama reisibüroo pakutav päevatuur sisaldab lisaks Herendi portselani minivabriku ja -muuseumikülastusele ka peatust koos väikse ringkäiguga Tihany poolsaarel ja Balatonfüred’is. Mulle tundus see olevat hea valik vaatamata sellele, et päev oli päris tempokas ja shoppamiseks ega ka omapäi ringi jalutamiseks eriti aega ei jäänud (antakse umbes 10 - 15 minutit vaba aega). Muide, kui soovid külastada Tihany Abbey kirikut, siis on lisaks päevatuuri hinnale vaja osta pilet (1000 HUF /ca 3,33 €) ja kui soovid Herendi minivabrikus ja muuseumis pilte teha, siis on ka mingi tasu vaja maksta, mis grupile tuleb soodsam ja hind jagatakse huviliste vahel.

Balatoni vaade Tihany poolsaarelt

Giidi sõnul tähendab Tihany tõlkes „vaikne“ või „vaikus“ ja vaatamata täna-päevasele turismi-magneti staatusele, võib seda veel praegugi vaikuse ja rahu paigaks nimetada.
Kui soovid aga reisibüroo korraldataval tuuril endale Tihany maalilisel poolsaarel (Balatoni ääres) veidi lisaaega saada (ca 30-40 min), siis võta tollele väljasõidule kaasa söögipoolist, mida bussis süüa. Nii saad jätta lõunasöögi restoranis vahele, et omapäi veidi ringi vaadata, lisaks jõuad midagi mälestuseks või kingitusteks kaasa osta.




Tihany pitsiline taldrik, maksab
olenevalt suurusest ca 5-10 €

"pitsiline" taldrik Herendi
vabrikupoes, mis maksab
umbes 6160 €

Leidsin ühest Tihany keraamika-poekesest „pitsilise“ taldriku, mille sarnaseid nägin esimest korda Londoni kanalimuuseumis ja sealt tekkis soov eneselegi mõni köögi seinakaunistuseks soetada, sest Londonis neid müügiks polnud.
Tõsi küll, Ungaris polnud taskukohase hinnaga „pitsilised“ taldrikud nii uhked ja peened, kui Londoni kanalimuuseumis olevad eksponaadid, va Herendi vabrikupoes müügiks olevad eksemplarid (üks neist kõrvaloleval pildil), mida osta ei raatsinud või õigem on küll öelda, et sel hetkel polnud veel finantsiliselt võimalik osta... Too kuuetuhande eurone Herendi pitstaldrik on muidugi veelgi uhkem, kui Londoni kanalimuuseumis nähtu...
 

Nagu vist juba mõistsid, et kui on soov Herendist maailmakuulsat portselani kaasa osta, siis peaksid arvestama, et hinnad on kuulsa nime väärilised. Ka valik on rikkalik. Igaljuhul pole sealne vabrikupood „shoppaja paradiis“, nagu ühest kommentaariumist lugema  juhtusin.
Eksitavast kommentaarist johtuvalt hellitasin lootust sealt kaasa osta uus serviis, kuid kohale jõudes ja hindasid nähes, ei raatsinudki sealt midagi enamat osta, kui ainult vabriku ajalugu tutvustava raamatukese ja tädile juubelikingiks väikse kausikese... Aga hinna üle pole põhjust nuriseda, sest tõepoolest, isegi lihtsana tunduvate esemete valmistamine nõuab palju aega, rääkimata erilisematest ja filigraansematest asjakestest.

Minivabriku ekskursioonil toodi näiteks, et ühe väikse (sarnane kõrvalpildil olevaga), peopesa suuruse, kaanega kausikese pitsimustri augukeste välja lõikamine võtab meistril aega pea neli tundi ja eksimise võimalus pole lubatud. Lisaks kõik muud tegevused alates materjali segust ja vormimisest glasuurimise ning põletamiseni, lõpetades kausikese käsitsi maalimisega. Seega võib öelda, et näiliselt lihtsa ja väikse eseme valmistamiseks võib kuluda ühe inimese käsitööd terve tööpäeva jagu või rohkemgi. Nii ongi esemete hind ka ajakulule ning materjali ja töö kvaliteedile kohane. Tõsi küll, eeldasin, et Herendi portselan on ka kerge, õhuline ja „läbipaistev“, nagu hinnalisemale portselanile kohane, kuid nii see ei tundunud, aga ma pole ka portselani asjatundja, et erinevate portselanitoodete kirjeldamisel ja võrdlemisel sügavamalt detailidesse laskuda...

Samas, kui võrdlesin Herendi portselani-kausikese (vasakul)käeshoidmise kogemust Szentendrest ostetud Sim Porcelain kausikese (paremal) käeshoidmise kogemusega, siis nelja kuni seitsmekordne hinnavahe tundus olevat õigustatud. Herendi portselani glasuur on katsudes palju siidisem ja sel pole karedaid kohti isegi mitte kausi põhja all, lisaks on Herendi kausi valge värv kirkam ja puhtam, kui Sim Porcelain kausikesel. Ja kuigi mõlemad kausid on käsitsi maalitud, siis Herendi portselani lillekesed on õrn ja väga peen töö. Sim Porcelain maalitud lillemuster on kaugemalt vaadates samuti kaunis ja mulle meeldib, kuid võrreldes Herendi portselanimaaliga, tundub see siiski robustsem, kasvõi värvigamma valikul, rääkimata viimistlusest. Eks hind oli ka vastav ja tagasihoidliku büdžeti puhul ei saa Sim Portselani kausikese üle üldse nuriseda - olen päris rõõmus, et midagi tavapärasest erinevat, kaunist ning samas ka taskukohast, Ungari reisilt mälestuseks soetada sain :)

 

Reisibüroo kaudu Herendit külastades algab ekskursioon kohvi/tee joomisega Herendi kaunis kohvikus ja nõud on muidugi kohaliku vabriku toodang, kuid kohvilusikad olid liiga „prostad“ ja ei sobinud kuidagi kokku peene serviisiga. Kohviku interjöör oli see-eest uhke ja tervituskohv selles meeldivas keskkonnas oli kaunis sissejuhatus ekskursioonile. Järgnes ca 10 minutiline 3D reklaamfilm, millega anti küllaltki hästi edasi Herendi portselani luksuslikku emotsiooni.

Ekskursiooni korraldatakse mini-vabrikusse, mille käigus esitletakse portselani valmistamise protsessi erinevaid etappe ja nüansse. Oli hariv ja huvitav.

Üle tee asub aga päris vabrik, kuhu ekskursiooni ei korraldata ja Herendi portselani muuseum.

 

Balatonfüred

Kui aga inimeste loodud ilu kõrvale jätta ja mõelda Jumala loodud ilule, siis soovitan võimalusel Balatoni ääres puhkamiseks võtta vähemalt paar päeva või nädala (näiteks Tihany poolsaar ja/või Balatonfüred), eriti kui oled Ungaris oma autoga või kasutad rendiautot või soovid ühistransporti kasutades erinevates kohtades peatuda.
Teel oli näha ka mitmeid vapraid rattaga matkajaid, kuid arvestades mägiseid teid, julgeks rattamatka soovitada vaid hea füüsilise vormiga inimestele. Olenemata sellest, kuidas liigud, on ümber Balatoni mitmeid kauneid kohti ning ööbimisvõimalusi kämpingutest hotellideni. Mõnusaks puhkuseks on seal kandis samuti mitmeid võimalusi alustades tavapärasest spa-puhkusest kuni Balatonil seilamise ja džiibiga mägedesse sõitmiseni. Loomulikult on võimalus ka viinamarjakorjamise hooajale oma puhkus sättida ja koos kohalikega viinamarju korjata :) Balatonfüred olevat lisaks ka laste paradiis, kuna vesi on seal madal ja veelõbustused lastega muretumad.
 



Teekond Budapestist Herendisse ja Balatoni äärde on kaunis. Teid ääristavad (juulis) lisaks mägedele päevalillede- ja maisipõllud, mida Eestis ei kohta, kuigi võibolla mõni maaharija neid kultuure ka meil kasvatab. Balatoni pool on tee ääres näha ka viinamarja istandusi ning sinavaid lavendlipuhmastega põldusid.
Giidi sõnul toimub suur lavendli korjamine juuli lõpu poole, kus kõik tulevat kokku lavendlit korjama. Viinamarja taimed olid madalad ja küpseid viinamarju juuli keskel veel polnud märgata.
 

 
 
 

Budapestist väljasõit - Szentendre

Muinasjutuline väikelinn, kus tasub kindlasti ära käia!
Kaunid vaated ja suurepärane valik meenete/kingituste soetamiseks. Kauneim võimalus sinna sõiduks on mööda Doonaud laevaga. Mul endal see sel korral ei õnnestunud, sest ei leidnud Silver-line Margit’i saare kaid üles (läksin valele poole saart, kuid pole siiski kindel, kas praegu sel saarel neil üldse peatust on). Nii käisin Szentendres rongiga, sest rongid käivad sinna sageli ja sõitu sai planeerida vastavalt oma ajagraafikule, arvestusega, et Margit’i silla peatusest kestab sõit umbes 40 minutit ja Szentendre rongijaamast keskusesse jalutamine võtab aega ca 5-10 minutit, olenevalt kulgemise tempost. Rong H5 sõidab Szentendresse. Linnapiir on Békásmegyer (Budapesti pool) ja Budakalász (Szentendre pool), et teaksid piletiautomaadist piletit osta. Samas pole ka probleemi, kui piletiostuga hakkama ei saa, sest piletikontroll müüs rongis ka pileteid. 

Leidsin selle koha Ungari kuulsat martsipanitööstust ja nende martsipani töötuba otsides. Väike martsipanimuuseum võib olla tore vaheldus tavapärastele muuseumitele. Leiad sealt mõnede kuulsuste, elusuuruses, martsipanikujusid ja stseene muinasjuttudest ning multikatest. Vahva oli vaadata, kuidas täiskasvanud külastajad lapseliku elevusega lapsepõlve aegseid martsipanist multikategelasi avastasid.
Muuseumi juures on ka martsipani-pood ja kõrvalhoones kaunis kohvik, kus magusaga maiustada.
Aga martsipanipoe ostud jäta küll viimaseks selles väikelinnas, et mitte sattuda sama rumalasse olukorda nagu mina - ostsin martsipanitooted kaasa esimesena, kuna see oli esimestest avatud poodidest (jõudsin liiga vara), aga ilm oli päikseline ja palav ning seni, kuni linnakeses ringi jalutasin, oli shokolaad martsipani ümber ära sulanud ja kommid oma kaubandusliku välimuse kaotanud. Vaatamata sellele apsakale oli maitse ikkagi hea, ainult kingituseks need kommid enam ei sobinud...

Dumtsa Jenő utca, kus asub ka martsipani-pood, on jalakäijatele liiklemiseks mõeldud. Leidsin möödaminnes päris huvitava söögikoha, mille köök asub käsitöömeistrite müügilettide vahel ja seal grilliti nii kalu, vorstikesi, kui ka köögivilju ja valik tundus ahvatlev. Huvitavaid söögikohti on seal teisigi, kuid see köitis kõige enam tähelepanu.

Peale martsipani muuseumi teisi muuseume sel korral ei külastanud, tegin vaid lühikese mälestuspeatuse „Szántó Jewish Memorial“ hoones (Szentendre, Alkotmány tänav 3), nautisin Szentendre kauneid vaateid ja külastasin põnevaid poekesi. Aga mida Szentendres veel vaadata/teha? Kindlasti tasub Ristija Johannese katoliku kiriku (Keresztelő Szent János Katolikus plébániatemplom) juures ära käia - sealt avaneb kaunis vaade väikelinnale.

Saad sinna kas Görög utca’lt, kahe poekese vahelise võlvi alt otse, mööda kitsast treppi minnes (peaväljaku, Fő tér, kõrvalt, peaaegu Blagovesztenszka kiriku vastas) või väikse ringiga Alkotmány tänavat mööda minnes, kuid Google map näitab treppi ka Fő tér tänavalt, mida ise ei kasutanud, sest kitsas trepike tundus palju põnevam olevat :)

 

Veinisõbrad saavad Szentendres külastada veinimuuseumi http://www.bor-kor.hu//en/. Ise sinna ei jõudnud, kuid leidsin kuskil peatänaval või selle lähedal ühe veinipoe, mille väljapanek tundus muljetavaldav ja seda peamiselt just eriliste pudelite tõttu. Vaatamata sellele, et ma ise alkoholi ei tarbi, ostsin suveniiriks viinamarjakobara kujulise miniveinipudeli. Kuid  sealsete veinisortide osas ei oska asjatundmatuse tõttu midagi öelda... Pika kauplemise peale, lubati mul poe väljapanekust ka paar pilti teha.

Lisaks tasub külastada ka keraamika-poodi (Bogdányi út), kus on päris hea valik "pitsilist" ja käsitsi maalitud keraamikat ning portselani, mis on oluliselt soodsama hinnaga, kui Herendi portselan. Kriitiliselt vaadates pole ehk kvaliteet tõesti nii tasemel, nagu Herendi portselanil (näiteks glasuurimise ja maalimise tehnika), kuid need olid siiski piisavalt hea kvaliteediga ja ise olin küll õnnelik, et selle poekese Szentendres leidsin ning sain soetada mõned esemed, mida Herendis osta ei raatsinud. Müüjannagi rõõmustas Eesti turisti kohates, sest oli ise just Tallinna külastanud oma Soome-reisi raames ja näitas lahkesti Tallinnas tehtud pilte ning kiitis nähtut/kogetut.

 
Olulisemaid kaisid on seal kesklinna jõe ääres kaks (Google map'il ka näha) - müüri juures on praamikai, kust saad praamiga üle jõe, kuid linnapoolne kai (Corner Panzió vastas) muude laevade jaoks. Seal peatuvad ka Visegardi ja Esztergomi sõitvad laevad.


Lisan veel mõned kommentaarideta vaated Szentendrest.

Kui külastada vaid Szentendret, siis kärmelt sealt läbi käies, jõuad poekestele ja vaatamisväärsustele poole päevaga tiiru peale teha küll, võib-olla jääb ka pisut aega olemise nautimiseks ja lõunastamiseks. Kuid võimalusel ja huvi korral võid käia lisaks veel Skanzeni vabaõhumuuseumis (Szentendrei Szabadtéri Néprajzi Múzeum - http://skanzen.hu/en), kuhu saad Szentendre rongijaamast bussiga (sõiduplaanid on ka muuseumi kodulehel). Nad soovitavad vabaõhumuuseumi külastuseks küll varuda terve päeva, aga eks ise vaata ja otsusta, sest huvitav tundub see küll - viis erinevat asumit, mille läbi käimine võtab kindlasti parasjagu aega... saad ka ratta laenata või muuseumirongiga sõita.

Veel üks võimalus on võtta reisibüroost päevatuur, et külastada lisaks Szentendrele ka Visegardi. Siin on Szentendre infopunkti juurest leitud viide - http://www.mahartpassnave.hu/en/
.
Muide, kui sind huvitab eksklusiivsem kaup, siis Szentendrest Budapesti poole, on ka juveelide näitus ja müük. Ekskursioone korraldatakse koos tasuta transpordiga Budapestist. Täpsemalt uuri www.caprice.co.hu ja tasuta ekskursiooni info on SIIN. Hea võimalus vabrikupoest soodsama hinnaga väärtuslikke ehteid soetada.

Ise sel korral Szentendrest kaugemale ei jõudnud, kuid plaanin järgmisel korral külastada nii Visegardi kui Esztergomi. Esztergom asub üsna Slovakkia piiril, ehksiis teiselpool jõge on juba Štúrovo linnake ja Slovakkia. Google map’il „jalutades“ tundub, et täitsa vabalt võib ka üle silla teiselpool ära käia. Eks järgmine kord uurin asja lähemalt, kui Jumal annab taas võimaluse ja õnnistuse, et neid kauneid paiku külastada.